Poliitiline vabadus

Poliitiline vabadus (ka poliitiline iseseisvus) on enesemääramise ja isikliku tahte väljendamise õigus. See on ajaloo ja poliitilise mõtte keskne mõiste ning demokraatliku ühiskonna üks olulisem tunnus. Poliitiline vabadus tähendab eneseteostuse võimalusi, vabadust rõhumisest (millestki) ja paternalistliku hoolduse puudumist. Majanduses ja ühiskondlikus elus teeb valikuid inimene ise. Üksikisiku vabadust võib piirata vaid siis, kui tema tegevus hakkab kahjustama teiste isikute vastavaid vabadusi.

Stanfordi filosoofiline entsüklopeedia defineerib poliitilist vabadust: Demokraatlik ühiskond on olemuslikult vaba, kui ta sätestab ise enesele seadusandlikud piirangud ning sellise ühiskonna liikme vabadus sõltub otseselt sellest, mil määral ta selles seadusloomes osaleb.^[1]

Poliitilise vabaduse kontseptsioon sündis võitlusest ühiskonnakorraga, mis piiras üksikisiku eneseteostuse vabadust. Sellisteks piirajateks võivad olla:

• kogukondlik külaühiskond, mis iga hinna eest püüab vältida muudatusi, sest need võivad hakata ohustama senist traditsioonilist eluviisi;
• kapitali (agraarühiskonnas maad, modernses ühiskonnas raha) valitsev eliit, kes ei soovi kaotada oma tuluallikaid ja omandist tekkivat võimutäiust;
• parteilised või palgalised ametnikud, kes kehtestavad riiklikku organisatsiooni ära kasutades õiguskorra, mis võimaldab neil oma võimutäiust suurendada ja positsioone kindlustada.

Isiah Berlinil on üksikisik vaba, kui

• teised inimesed ja avalikku huvi esindavad bürokraatlikud organisatsioonid ei piira tema tegevusvabadust,
• ei rakenda tema suhtes vägivalda sundimaks teda tegema midagi, mida ta vabatahtlikult ei ole valmis tegema
• ei võta ära ega jaga ümber tema vara ega riku tema füüsilist puutumatust ega sisene omavoliliselt tema eluruumidesse.

Ron Reploge lõi oma filmis „Ühiskondliku lepingu taastamine“ (Recovering the Social Contract) metafoori, mis aitab kaasa poliitilise vabaduse mõistmisele: „Kindlasti ei tähenda see minu vabaduse piiramist, kui te võtate minult auto võtmeid vastu minu tahtmist olukorras, kus ma olen tarbinud liiga palju alkoholi. Seadusega on reguleeritud, teatud (paternalistlik) järelevalve olukorras, kus isiku otsustuspädevus on kaheldav.“^[2]

Poliitiline vabadus ei tähenda, et üks inimene saaks kõigile teistele dikteerida, mida nad tegema peavad. Elades kogukonnas või ühiskonnas ja sõltudes selle ühistegevuse tulemitest, peab inimene alluma seda esindava institutsiooni otsustele. "Antiikse vabaduse" mõistet kasutades viitab Benjamin Constant Antiik-Kreeka demokraatlikule ühiskonnakorraldusele, milles kõigil kodanikel oli vabadus, kuid mitte sundus osaleda arutelu- ja otsustusprotsessis, millega tema enda vabadusi piirati. Ja kui langetatud otsus teda ei rahuldanud, siis võis ta selles süüdistada vaid iseennast ja oma suutmatust selgitada kaaskodanikele oma nägemust arengutest, mis johtuvad langetatavast otsusest või laiskust, mis takistas tal osalemast selles protsessis.

Inimeste vabadusi piiratakse, kui leidub egoistlikust ahnusest ajendatud inimesi, kes on omakasust ajendatuna valmis petma tehingu osapooli ja kahjustama usaldusel põhinevaid (nt turumajanduse) suhteid. Piirata tuleb selliste inimeste vabadusi, kes tahavad saavutada võimu teiste inimeste üle ja luua oma "toiduahelaid", millega seotakse enda toimetulekuga ise mitte toimetulevaid inimesi. Salastades infot, õhutades usaldamatust ja manipuleerides ühiskondliku arvamusega, püüavad sellised inimesed saavutada kontrolli kogukonna ühisomandi ja riigieelarve vahendite üle ning kinnistada juba saavutatud positsiooni, seda oma järeltulijatele üle andes. Pärilusõigust põhjendatakse võimuvõitluse vältimise vajadusega, mis võib puhkeda peale isevalitseja surma.